Ettevõtjale

Majandusaasta aruanne

Mis on majandusaasta aruanne ja kuidas seda koostatakse?

Kõrvalseisajale (moodsas keeles teistele huvigruppidele - potentsiaalsele äripartnerile, ajakirjanikule) ning osanikele või aktsionäridele endile annab äriühingu majandusaasta aruanne selge ja ülevaatliku pildi vaadeldavast raamatupidamiskohustuslasest. On seatud hulk tingimusi, mis peavad olema täidetud – kajastatav info peab olema objektiivne, õige ja õiglane, arusaadav. On olemas kümme põhimõttelist printsiipi, mida peab arvestama aruande koostamisel (RPS §16). Aruandes kajastub hulk tähtsat ja erilist infot, sealt on näha andmed finantsseisundi, majandustulemuste, omakapitali muutuste  ja rahavoogude kohta. Kuna majandusaasta aruandega võivad kõik soovijad tutvuda, tuleneb soovitus – aruannet kokku pannes mõtle koostatavale dokumendile kui oma parimale visiitkaardile. Jälgi vormistust, korrektsust, laiapõhjalisust ja informatiivsust. Oma headest külgedest anna lahkesti teada, tutvusta ennast ja too välja oma parimad küljed.

Majandusaasta pikkus

Majandusaasta pikkus (RPS § 13) on seadusega määratud, see on 12 kuud. Konkreetne algus ja lõpp majandusaastale on aga kindlaks määratud ettevõtte põhikirjas, mitte seaduses.

Üldlevinud majandusaasta algab 01. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril, kuid kui äriühingu põhikirjas on mõned muud daatumid, on seegi lubatud. Esimest majandusaastat (või viimast) võib pikendada ka kuni 18 kuuks – see annab ettevõttele aega alustamise kulud järgnevate kuude tuludega tasandada ja esimese majandusaasta aruanne tuleb õigem ja õiglasem.

Majandusaasta aruande koostamine (RPS §14) koosneb kahest mahukast osast: raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest. Aruandele lisatakse veel vandeaudiitori järeldusotsus (auditi või ülevaatuse kohustuslikkuse korral) ja majandusaasta kasumi jaotamise ettepanek (äriühingutel).

Kui hakatakse nimetatud dokumenti koostama, on vajalik läbida viis etappi:
  1. raamatupidamise aastaaruande koostamine,
  2. tegevusaruande koostamine,
  3. audiitorkontroll,
  4. kasumi jaotamise ettepaneku koostamine ning
  5. valminud majandusaasta aruande esitamine kinnitamiseks.
Majandusaasta aruande üks osa, raamatupidamise aastaaruanne (RPS §15), koosneb põhiaruannetest ja lisadest.
Põhiaruannetena mõistame me
  • bilanssi,
  • kasumiaruannet,
  • rahavoogude aruannet ning
  • omakapitali muutuste aruannet.
Lisaks põhiaruannetele tuleb raamatupidamise aastaaruandele lisada ka tegevjuhtkonna deklaratsioon. Tegevjuhtkonna deklaratsioon ei ole raamatupidaja töölõik, selle koostavad äriühingu tegevjuhtkonna liikmed. Küll peaks kontrollima, et juhtkond, kes nimetatud deklaratsiooniga kinnitab oma vastutust äriühingu raamatupidamise aastaaruande koostamise eest, on sinna märkinud kõik vajalikud kinnitused.

Tegevusaruandes antakse ülevaade äriühingu tegevusest ja asjaoludest, millel on määrav tähtsus raamatupidamiskohustuslase finantsseisundi ja majandustegevuse hindamisel, olulistest sündmustest äriühingu majandusaastal ning antakse ülevaade eeldatavatest arengusuundadest järgmisel majandusaastal. Tegevusaruanne on dokument, kus äriühing saab end tutvustada, selgitada plaane, näidata tegevusi, mis otseselt bilansist ehk välja ei paistagi.

Majandusaasta aruande koostamise alusprintsiibid

Raamatupidamise seaduse § 14 ja 15 selgitab aktsepteeritavaid nõudeid aruande koostamisele ja § 17 rakendatavale raamatupidamistavale. Need nõuded on rahvusvaheliselt tunnustatud ja neist möödavaatamine pole lubatud. Seaduse § 16 toob välja kümme alusprintsiipi, mis on vaja omale selgeks teha. Neid printsiipe on vaja järgida juba esimest äriühingu majandustehingut kajastades.

1. Majandusüksuse printsiip – raamatupidamiskohustuslane arvestab oma vara, kohustusi ja majandustehinguid lahus tema omanike, kreeditoride, töötajate, klientide ja teiste isikute varast, kohustustest ning majandustehingutest.

Ei ole lubatud segada ära oma ja võõrast vara. Tähelepanelikult tuleb jälgida, kelle raha ja kus kasutatakse.

2. Jätkuvuse printsiip – raamatupidamise aruande koostamisel lähtutakse eeldusest, et raamatupidamiskohustuslane on jätkuvalt tegutsev ning tal ei ole tegevuse lõpetamise kavatsust ega vajadust. Juhul kui raamatupidamise aruanne ei ole koostatud jätkuvuse printsiibist lähtudes, tuleb aruandes märkida rakendatud arvestusprintsiip.

Hea tava nõuab, et majandusaasta aruandesse kirjutatakse sõnaselgelt, kas äriühing plaanib ka edaspidi (ehk jätkuvalt) tegutseda või mitte.

3. Arusaadavuse printsiip – raamatupidamise aruandes avalikustatav informatsioon peab olema esitatud nii, et see oleks ülevaatlik ja üheselt mõistetav aruande kasutajatele, kellel on aruandest arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised.

Nii lühidalt kui võimalik, nii pikalt kui vajalik. Arusaadavalt niikuinii.

4. Olulisuse printsiip – raamatupidamise aruandes peab kajastuma kogu oluline informatsioon, mis mõjutab raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Oluline on selline aruandeinformatsioon, mille avaldamata jätmine võib mõjutada aruande kasutajate poolt aruande põhjal tehtavaid majandusotsuseid. Väheolulisi objekte võib arvestada ja aruandes kajastada lihtsustatud viisil.

Mis on ettevõttes oluline, mis mitte, otsustab iga ettevõte ise. Mõõdukus ja ratsionaalsus, õiglane hinnang ja aus esitlus on selle printsiibi märksõnad.

5. Järjepidevuse ja võrreldavuse printsiip – raamatupidamise aruande koostamisel kasutatakse jätkuvalt varem kasutatud arvestuspõhimõtteid, aruandlusviise ja aruandeskeeme.

Jätkuvuse ja järjepidevuse printsiip ei ole üks ja seesama. Järjepidevus tähendab siin seda, et ühe arvestusmeetodi kasutamise puhul on võimalik võrrelda eelmiste aastate samalaadseid näitajaid.

6. Tulude ja kulude vastavuse printsiip – aruandeperioodi tuludest arvatakse maha nendesamade tulude tekkega seotud kulud. Väljaminekuid, millele vastavad tulud tekivad mingil muul perioodil, kajastatakse kuludena samal perioodil, mil tekivad nendega seotud tulud.

Mis tähendab praktikas seda, et kui oled sõlminud ja tasunud ette terve aasta reklaamiarve, siis jagad esitatud arve järgnevate kuude (ehk lepingu kehtivuse lõpuni) osas laiali ning igal kuul tekib aastasest arvest 1/12 kulusid.

7. Objektiivsuse printsiip – raamatupidamise aruandes esitatav informatsioon peab olema neutraalne ja usaldusväärne.

Olgu tõde milline tahes, tulemusi ja tegevusi peab hindama erapooletult ning erapooletult peab need ka majandusaasta aruandes esitama.

8. Konservatiivsuse printsiip – raamatupidamise aruannet tuleb koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist. Samas ei ole aruandes õigustatud varade ja tulude sihilik alahindamine või kohustuste ja kulude sihilik ülehindamine ning aruande kasutajate eest varjatud reservide tekitamine.

Ettevaatliku ja kaaluva arvestuse puhul pigem keelitatakse meid ikka ressursse ja kapitali õigesti ja õiglaselt hindama, konservatiivselt, teiste sõnadega.

9. Avalikustamise printsiip – raamatupidamise aruandes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest õige ja õiglase ülevaate.

Avalikustamise printsiip manitseb meid mitte varjama või mitte ilustama tegelikke fakte ja näitajaid.

10. Sisu ülimuslikkuse printsiip – majandustehingute kajastamisel raamatupidamises ja raamatupidamise aruandes lähtutakse nende sisust ka siis, kui see ei ühti nende juriidilise vormiga.

Oluline on tehingu sisu, mitte algdokumendil kirjutatu.