Ettevõtjale

Raamatupidamise ABC

Põhimõisted


Alustame mõnede peamiste sõnaseletustega:

Majandustehing on raamatupidamiskohustuslase tehtud tehing, kolmandate isikute vaheline tehing või raamatupidamiskohustuslast puudutav sündmus, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara, kohustuste või omakapitali koosseisus.

Algdokument on majandustehingu toimumist tõendav kirjalik tõend, millel peavad olema vajalikud andmed.

Raamatupidamiskohustuslane on Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku isikuna (riik), kohaliku omavalitsuse üksus, iga Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja ja Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal.

Raamatupidamisarvestus on majandusarvestuse süsteem ettevõtte tasandil, peegeldades ettevõtte varasid, nende moodustumise allikaid ja nendega seonduvaid tehinguid.

Majandusarvestus on nii majandusinformatsiooni töötlemise süsteem kui ka protsess, mille käigus toimub majandusinformatsiooni selgitamine, mõõtmine ja edastamine info kasutajale, kusjuures edastatav info peab kasutajatel võimaldama teha põhjendatud otsuseid.

Raamatupidamine – see on midagi hoopis väiksemat kui majandusarvestus. Iga ettevõtte igapäevases töös nii  loomulik andmete kogumine, töötlemine ja edastamine – see ongi majandusarvestus. Kellele leitud-kogutud-mõõdetud andmeid saata, oleneb juba olukorrast. Aga Sinu ettevõtte juhtkond, Maksu- ja Tolliamet, Statistikaamet jne on kindlasti töödeldud info saamisest huvitatud. Ei kujuta ju ette, et anname iga kuu 20ndal kuupäeval Maksu- ja Tolliameti kohalikule büroole üle terve paki dokumente, ei. Ikka töödeldud, kontrollitud ja kenasti vormistatud info!

Raamatupidamise korraldamise kohustus on majandusüksust juhtival omanikul või volitustega juhil, kes vastutab kogu majandustegevuse eest otseselt omaniku või omanike ees!

Vara on raamatupidamiskohustuslase kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus. Ehk raamatupidamiskohustuslase valduses olevad ressursid (ja ressurss on ju vara). Veel ilusamini – vara kajastatakse bilansis esimesel poolel, st aktivapoolel. Nagu näiteks vabad rahad nii kassas kui pangas ja ostjatelt laekumata summad ja ostetud kaubad laos, mis ootavad mahamüümist ja kõik masinad ja büroo inventar, maad ja metsad.

Tulu on aruandeperioodi sissetulekud, mille tekkimisega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine ja mis suurendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanike tehtud sissemaksed omakapitali.

Kulu on aruandeperioodi väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud väljamaksed omakapitalist.

Kasum (kahjum) – raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi tulude ja kulude vahe.

Kohustus on raamatupidamiskohustuslasel lasuv rahaliselt hinnatav võlg.

Kapital on ettevõtte varade moodustamise allikate nimetus, mis võivad olla laenatud ehk võõrkapital või ettevõtte omanikele kuuluv kapital ehk omakapital.

Võõrkapital on ettevõtte varade moodustamise ajutiste allikate nimetus. Võõrkapital on laenud ja kohustused. Osa bilansi passiva poolest. Võõrkapital jaguneb omakorda lühi- ja pikaajaliseks võõrkapitaliks. Lühiajaline ikka kuni aastase maksetähtajaga ja pikaajaline aasta + n päeva.

Omakapital (ehk netovara) on raamatupidamiskohustuslase vara ja kohustuste vahe.
Omakapital on äriühingu omanike poolt investeeritud kapital, kasumi arvel moodustatud reservid ja kasutamata jäänud kasumi jääk. Omakapital on äriühingu puhas vara, st varast on maha arvestatud kõik kohustused. Et selgem oleks, vaata bilansiskeemi – eemalda nii vara aktivast kui kohustused passiva ülemiselt osalt ja alles jääbki omakapital, mida hellitatakse tihtilugu netovara nimetusega.

Eesti hea raamatupidamistava – rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava, mille põhinõuded kehtestatakse Raamatupidamise seadusega ning mida täiendavad väljaantavad Raamatupidamise Toimkonna juhendid.

Eesti hea raamatupidamistava tundmine on raamatupidajale vajalik, sest kõik läbiviidavad toimingud, mis raamatupidaja teostab, peavad juhinduma kas eelpoolnimetatud tavast või rahvusvahelisest finantsaruandluse standarditest (IFRS). Üldjuhul aga kasutavad Eesti äriühingud ikkagi Eesti head raamatupidamistava. Ja kust need tavad leida?
Raamatupidamise Toimkonna juhendid on need, mida vajad!

Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab teatud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit (vara, kohustusi ja omakapitali). Bilanss on äriühingu üks olulisematest dokumentidest. Sest nagu definitsioongi juba ütleb, on bilansis kajastatud raamatupidamiskohustuslase finantsseisund. Kust on vara tulnud ja kuhu läinud, sel teemal kõneleb meiega bilanss koos kasumiaruandega.

Kasumiaruanne (tulude ja kulude aruanne) on raamatupidamisaruanne, mis kajastab raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi majandustulemust (tulusid, kulusid ja kasumit või kahjumit).

Tegevjuhtkond – raamatupidamiskohustuslase igapäevast tegevust juhtima ja tehinguid tegema õigustatud isik või isikud. Tegevjuhtkond eksisteerib kõigil raamatupidamiskohustuslastel, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtjatel. Tegevjuhtkond on tavaliselt  äriühingu juhatus. Ametinimetus, nt direktor, kui ta juhatuse liige ei ole, tegevjuhtkonda ei kuulu.

RAAMATUPIDAMISE KORRALDAMINE

Raamatupidamise arvestussüsteemid


Mis on raamatupidamise arvestussüsteem ja kuidas peab siis raamatuid pidama? Sellele küsimusele leiad vastuse seaduse teisest peatükist, RPS § 4 – 12.

Aga lühidalt – Sinu kasutatav raamatupidamistarkvara (programm) peab vastama kehtestatud nõuetele, kohustus on dokumenteerida (arved, lepingud, tšekid, kokkulepped jne) ja kajastada  raamatupidamises (koostada raamatupidamiskanded kahekordse kirjendamise põhimõtteid järgides) kõik oma majandustehingud, koostama ja esitama aruandeid (majandusaasta aruanded, muud finantsaruanded) ning kõiki neid dokumente ühtlasi ka säilitama.

Eristatakse kahesugust raamatupidamisarvestust – tekke- ja kassapõhist.

Kassapõhine raamatupidamisarvestus on majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehinguga seotud raha laekumisele või väljamaksmisele.

Kassapõhist arvestust kasutame me näiteks eraisikutena igal aastal, kui märtsikuu lõpuks esitame üksikisiku tuludeklaratsioonid. Seal on asi selge – tulu tekib siis, kui oleme raha saanud ning kulu on tekkinud arve tasumise hetkest. Kui oled oma vana hästiteeninud auto maha müünud, kuid ostja tasub alles järgmisel kalendriaastal, siis müügiaasta tuludeklaratsiooni see tulu ei kuulu, ikka järgmisesse.

Äriühingud aga kasutavad tekkepõhist arvestusmeetodit.
Tekkepõhine raamatupidamisarvestus on majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehingu toimumisele, sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud. Selle meetodi korral on tulud ja kulud tekkinud kohe kui majandustehing on sõlmitud ning asjaolu, et ei ole raha veel laekunud, ei puutu mitte kõige vähimatki asjasse. Aruande koostamisel tehakse reguleerimis- ja lõpetamiskanded, mis võimaldavad määrata aruandeperioodi tulud ja kulud.

Mida lugeda algdokumendiks?

Korrektse raamatupidamise alus on kõigile nõuetele vastav algdokument RPS § 7. Algdokumentidest algabki raamatupidamisarvestus. Jälgi, et Sinuni saabunud dokumendid on mõistetavad (siis oskad neid õigesti registritesse  paigutada, st lausendeid koostada).
Millist dokumenti lugeda algdokumendiks? Meil on selge küll mõiste definitsioon, aga seadusega on kehtestatud ka kindlad nõuded algdokumendi vormistamiseks ning aktsepteerimiseks. Minu soovitus raamatupidajale – ebakorrektseid dokumente ei tohi vastu võtta. Kui vaja, tee dokumendi (arve, ostutšekk, kokkulepe vmt) toojale/esitajale (müügimehele, sekretärile, partnerile) selgeks täpsed tingimused, milliste täitmisel saad dokumendi vastu võtta.

Millised need nõuded algdokumendile siis on?

Algdokumendil peavad olema:
  • dokumendi nimetus ja number,
  • koostamise kuupäev,
  • tehingu majanduslik sisu,
  • tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa),
  • osapoolte nimed ja aadressid,
  • tehingut kinnitav raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri ning viimase nõudena,
  • raamatupidamiskirjendi järjekorranumber raamatupidamisregistris.
Vahel tekitab küsimusi just allkirja-koht. Ole siis tähelepanelik ja kontrolli, sest arve esitaja allkiri võib olla (aga ei pea olema), kuid Sinu äriühingu (raamatupidamiskirjendit tegeva) esindava isiku allkiri peab olema, sellega kinnitatakse tehingu toimumine ja õiguslikkus.

Mis on kontoplaan?

Kontoplaan (RPS § 8) on raamatupidamises loodud süsteem majandustehingute ja reguleerimiskannete kirjeldamiseks.

Kontoplaan on raamatupidamises kasutatavate kontode nimekiri koos konto nimetuste, kontonumbrite, kontoklasside ja konto selgitusega. Kontoplaan on raamatupidamiskohustuslase poolt koostatud dokument kontode loeteluga majandustehingute ja reguleerimiskannete tegemiseks. Raamatupidamiskohustuslase sise-eeskirjade oluliseks osaks on kontoplaan.

Kontoplaan koostatakse ettevõttes raamatupidaja poolt. Ei ole olemas kindlat kontoplaani näidist, seega on raamatupidaja vaba valik, millised numbrid või nimed ta raamatupidamisarvestusse lülitab. Tavapärane praktika on selline, kus kontoplaanis kajastatakse vaid peakontosid.

Raamatupidamisregistrid

Raamatupidamisregistrid (RPS § 9) on andmekogumid, mis sisaldavad informatsiooni kontodel kajastatud raamatupidamiskirjendite ja saldode kohta ja sisaldavad raamatupidamiskirjendite aluseks olevat üksikasjalikku informatsiooni.

Raamatupidamisregistrid peavad võimaldama teha väljavõtteid kirjendatud majandustehingutest kontode kaupa kronoloogilises järjekorras. Kõik majandustehingud on kohustuslik kirjendada raamatupidamisregistrites peale tehingut mõistliku aja jooksul. Aga mis ajaarvamine on "mõistlik aeg"?

Tõsi, ei olegi kõigile ühtset "mõistlikku aega", iga raamatupidaja peab määratluse ise tegema. On see siis kord päevas, nädalas, kuus, aastas - täpselt nii, nagu vaja. Peaasi, et kõik nõutavad aruanded (erinevatele huvigruppidele – omanikele, juhtkonnale, riigile) õigeaegselt esitatud saaksid.

Päevaraamatusse kirjendatakse kõik majandustehingud algdokumendile tuginedes. Kirjete kandmiseks on vajalikud järgmised sammud: tehingu kuupäev; algdokumendi nimetus ja number, lausendi järjekorranumber, tehingu lühikirjeldus, deebet – ja kreeditkontod koos summadega.

Kronoloogilise registri abil saab kontrollida majandustehingute toimumist ja nende kajastamise viisi süstemaatilises registris. Ehk siis – ühe kuupäeva tehingud on nähtaval ühes kohas, koos sisukirjelduse, summadega ja kontodesse liigitamisega.

Kui koostad registreid, pane tähele, kas päevaraamatu tehingute summa võrdub kõikide kasutatavate kontode deebet- ja kreeditkäivete summaga. Kui ei, siis on kusagil viga ja Sul tuleb seda otsima hakata. Jälgi, et deebet = kreedit.

Registrite korrektsus ja loetavus annab hea pildi tööd teinud raamatupidaja isiksusest. Registri loetavus, selgus ja täpsus on määravad asjaolud, mida peab silmas pidama eriti raamatupidamise käsitsi teostamisel. Registrite loetavus sõltub otseselt kontoplaani kasutusoskusest ning neist saab alguse korralik aruandlus.

Pea- ja päevaraamat

Raamatupidamise seaduse 2. peatüki § 6 teine lõige ütleb, et raamatupidamiskohustuslane on kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist selliselt, et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine. Seaduse § 9 annab meile kohustuse koostada majandustehingute kohta sellised registrid, mis sisaldavad raamatupidamiskirjendite aluseks olevat üksikasjalikku informatsiooni. Tavapäraselt kasutatakse kahte suuremat registrite süsteemi – päevaraamatut ja pearaamatut. Päevaraamat ja pearaamat moodustavadki meie raamatupidamissüsteemi.

Päevaraamatusse kirjendatakse kõik majandustehingud algdokumendile tuginedes kronoloogilises järjekorras. Kronoloogilise registri abil saab kontrollida majandustehingute toimumist ja nende kajastamise viisi süstemaatilises registris. Ehk siis - ühe kuupäeva tehingud on nähtaval ühes kohas, koos sisukirjeldusega ja kontodesse liigitamisega.

Päevaraamatusse kirjete kandmiseks on vajalikud järgmised sammud:
  • tehingu kuupäev,
  • algdokumendi nimetus ja number,
  • lausendi järjekorranumber,
  • tehingu lühikirjeldus ning
  • deebet - ja kreeditkontod koos summadega.
Kui koostad registreid, pane tähele, kas päevaraamatu tehingute summa võrdub kõikide kasutatavate kontode deebet- ja kreeditkäivete summaga. Kui ei, siis on kusagil viga ja Sul tuleb seda otsima hakata.

Sellega aga veel asi lõppenud ei ole - me vajame toimunud tehingute kirjendamiseks ka pearaamatu vormis registrit.

Pearaamatus ehk süstemaatilistes registrites registreeritakse toimunud majandustehingud kontode lõikes. Muistsetel aegadel oli raamatupidajal tegemist suurte raamatute ja kartoteekide süsteemidega, info leidmine oli ajamahukas töö. Tänapäeval, kasutades häid raamatupidamisprogramme, on info leidmine lihtsam ja nõuab vaid vastavaid teadmisi kasutatava programmi võimalustest.        

Pearaamatus on leitavad andmed kõikide kontode liikumiste kohta, igal kontol on vajalik algsaldo, käive ja lõppsaldo.

Parandused raamatupidamises

Mis saab, kui avastad vea dokumendis või kandes?

Rahustuseks niipalju, et juhtub paremateski peredes! Ega midagi muud tegema ei peagi, kui vead ära parandama (RPS § 10). Kindlasti ei tohi juba sooritatud kandeid jälgi jätmata kustutada. Ebakorrektne raamatupidamiskirjend tuleb parandada paranduskirjenditega, mis peab sisaldama viidet parandatava raamatupidamiskirjendi järjekorranumbrile. Kui parandus ei põhine algdokumendil, tuleb koostada parandust selgitav raamatupidamisõiend. See on selline parandusdokument (koos nõutavate algdokumenditunnustega), kuhu kirjutad andmed vigase ja õige kande kohta.

Raamatupidamise sise-eeskiri

Raamatupidamise sise-eeskirja, nagu ka kontoplaani, koostab äriühingu raamatupidaja. Muidugi on lubatud see teenus ka sisse osta, kuid lubamatu on sise-eeskiri koostamata jätta.

RPS § 11 kirjutab ja seletab, millised nõuded on raamatupidamiskohustuslase sise-eeskirjadele seatud. Vormistada võib sise-eeskirja oma äranägemise järgi, sest tegemist ei ole vormilise ettekirjutusega, kuid tegemist on olulise raamatupidamise dokumendiga, siis tee see ikka viisakas ja ametlikus, korrektses vormis.

Sise-eeskirjade koostamisel jälgi, et seaduses nõutud tingimused oleksid täidetud:
  • kontoplaan koos kontode sisu kirjeldusega (just siin, sise-eeskirjas, peabki kontode loetelu koos kirjeldusega asuma),
  • majandustehingute dokumenteerimise ja kirjendamise kord,
  • algdokumentide käive ja säilitamine,
  • raamatupidamisregistrite pidamine,
  • tulude ja kulude kajastamine kasumiaruande kirjetel,
  • varade ja kohustuste inventeerimise kord.
Ettevõttes kasutatavaid arvestuspõhimõtteid ja informatsiooni esitusviisi, aruannete koostamise korda, arvutitarkvara kasutamist raamatupidamises ning raamatupidamise korraldamisega ja sellega kaasnevate sisekontrolli meetmete rakendamisega seotud asjaolude selgitamise korda nõuab samuti seadus. Õnneks ei ole sise-eeskiri muutmist mittekannatav dokument, vaid vastupidi – kui äriühing muudab tegevusprofiili, teeb erakorralisi suuremahulisi majandustehinguid või kui Sulle tundub, et mõni seni kirjapandud osa ei ole nii õigesti kirjeldatud kui vaja, siis ole hea – paranda, muuda ja täienda, aga säilita kindlasti ka eelmised variandid, see on ka nõutud ja vajalik (RPS § 12).

Raamatupidamise dokumentide säilitamine

Raamatupidamise seadus RPS § 12 nõuab, et kõiki raamatupidamise dokumente tuleb säilitada. Algdokumente seitse aastat, kuid mitte dokumendi koostamise kuupäevast, vaid selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati. Samamoodi peab ka kõiki registreid, aruandeid ja muid dokumente säilitama seitse aastat dokumenti kajastava majandusaasta lõpust.

Lepingute puhul, mis on pikaajalised, kehtib samamoodi seitse aastat, kuid – mitte enne ei tohi neid seitset aastat lugeda, vaid alles hetkest, kui lepingutähtaeg on lõppenud.

Elektrooniliselt loodud raamatupidamisregistreid peab ka säilitama elektrooniliselt. Kes soovib ja tahab, võib rõõmsalt oma raamatupidamisarvestust teostada ka käsitsi. Igatahes on vaja registreid koostada ja hiljem säilitada paberdokumendina või infokandjal, kui on tagatud sellel säilitatava info autentsus. Selgemalt siis - kui kasutatav raamatupidamisprogramm võimaldab teha märkusteta parandusi, siis ei saa kuidagi mööda vajadusest kõik vajalikud registrid välja tükkida ja säilitada suured kogused infot paberkandjal.

Aruandlus

Raamatupidajal on vaja koostada kahte tüüpi aruandeid - jooksvaid, igakuiseid aruanded ja möödunud majandusaasta kohta koostatav aruanne koos lisadega. Aruandeist otsivad infot mitmed huvigrupid (omanikud, riik), seega olgu need asjakohased, täpsed ja korrektsed.

Igakuiselt riigile koostatavaid aruandeid on vastavalt ettevõtte tegevusprofiilile mõneti erinevaid. Näiteks tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioon, vorm TSD, mis esitatakse kohalikule Maksuametile väljamaksetele järgneva kuu 10.ks kuupäevaks või käibemaksukohustuslastel vorm KMD, mida oodatakse 20. kuupäevani.

Tähele tuleb panna, et üksikisiku maksuarvestus käib kassapõhise süsteemi järgi. Seega - kui arvestad näiteks jaanuarikuus sama perioodi töötasu, maksad palgad välja veebruaris (enne pead vajalikud maksud muidugi kinni), siis vorm TSD jaanuarikuus arvestatud maksude kohta tuleb sul esitada 10. märtsiks ja selleks kuupäevaks ka vajalikud summad maksuhaldurile üle kanda.

Käibedeklaratsioon on vaja koostada ikkagi tekkepõhiselt ning esitada arvestusperioodi järgsel kuul 20.ks kuupäevaks, vorm KMD. Ühesõnaga, kui arvestad jaanuarikuu käibeid ja kulusid, koostad käibedeklaratsiooni veebruarikuu 20.ks kuupäevaks, siis selleks ajaks pead ka tasumisele kuuluvad summad Maksu- ja Tolliameti kontole üle kandma.

Kui ettevõttel on kohustus esitada aruandeid ka Statistikaametile, peab seda kindlasti tegema. Samamoodi ei saa unustada vajadust Haigekassaga suhtlemisel - ka nemad vajavad nimekirju töötajatest - kes on tulnud, kes lahkunud, kes vajab riigi poolt hüvitatavaid puhkusepäevi jne.

BILANSS

Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab antud kuupäeva seisuga raamatupidamis-kohustuslase
  • vara,
  • omakapitali ja
  • kohustusi.
Kõik kolm on paigutatud bilanssi – aktivasse vara ning passivasse kohustused ja omakapital. Raamatupidamise seaduses on kirjeldatud bilansi- ja kasumiaruannete vormid. Vormid on üldiselt kindlad ja kohustuslikud, kuid lubatud on bilansi- ja kasumiaruande kirjete täpsustamine ja nimetuste täpsem selgitus, kui see peaks vajalik olema. Bilansivorm on üks ja ainuke, kasumiaruandeid seevastu kaks – skeem 1 ja skeem 2. Kinnitatud skeemid on rida-realt, täpselt kirjas Raamatupidamise seaduse lisades 1 ja 2. Raamatupidamise Toimkonna juhenditest leiad täpsed kirjeldused, kuhu ja mida paigutama peaks.

Bilanss annab meile kaunite numbrite kaudu teada, kuidas jagunevad vaadeldaval ettevõttel varad, kohustused ja millest koosneb omakapital. Bilanssi võib võrrelda elava organismiga – ta liigub, muutub ja võtab üha uusi vorme. Liikumapanevaks jõuks ehk muutuste põhjustajaks on ettevõtte igapäevased majandustehingud, millised tuleb kõik kenasti bilansi ühtsesse vereringesse sobitada.

Milline peaks bilanss välja nägema?

Raamatupidamisbilanss on dokument, mille koostab raamatupidaja. Tavapärane bilanss on koostatud tabelina ülalt alla ridadena, mille kõrvaltulbas ilutsevad eelmise perioodi näitajad (võrreldavust on ju vaja).

Bilanssi koostades peab silmas pidama asjaolu, et tühje ridu bilanssi ei lisata. Tähendab see aga seda, et kui näiteks pikaajalisi kohustusi pikaajaliste eraldistena ettevõttel ei ole, siis seda rida ja nimetust ja nullide rida bilanssi ei paigutata ka. Kui aga järgmiseks bilansipäevaks on eraldised tekkinud, siis muidugi – bilanssi lisandub kirje ja arvväärtus, eelmise perioodi võrreldava näitaja kohal seisab aga kas kriips või null.

Sama süsteem kehtib täiesti uute ellukutsutud ettevõtete bilanssides. Esialgu, kui võrreldavat perioodi ei ole, ei ole ka kõrvalveergu. Kui ei ole rahalist näitajat, ei ole ka bilansikirjet. Kui aga uue ettevõtte tegevus on nõudnud raamatupidajalt uute kontode avamist, siis tulebki seda teha - registreerida kõik toimunud majandustehingud.
 

Aktiva ja passiva

Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab antud kuupäeva seisuga raamatupidamis-kohustuslase vara, omakapitali ja kohustusi, mis on jaotatud bilansi kahe olulise poole -  aktiva ja passiva – vahel samaväärses summas.

Bilansi tähtsaim ja olulisim osa seisnebki tema kahes pooles – aktivas ja passivas. Bilansi vasak pool (või ülemine osa) on aktiva ning parem pool (või alumist osa) on passiva.

bilansi aktiva üldsumma = bilansi passiva üldsumma

ehk

vara üldsumma = kapitali üldsumma

Bilansi aktiva ja passiva peavad alati võrdsed olema, selle tagab kahekordse kirjendamise põhimõte. Bilansi aktivas kajastatakse raamatupidamiskohustuslase varade koosseis ja nende paigutus. Bilansi passivas kajastatakse raamatupidamiskohustuslase varade moodustamise allikad - kapital.

Bilansi valem


Vara = Kohustused + Omakapital

Kui matemaatikaga kõik korras, ei ole keeruline ka tagurpidi-variant, mida nimetatakse bilansi valemi alternatiivesitluseks:

Omakapital = Vara – Kohustused

Bilansi aktiva võrdub bilansi passivaga. Aktiva, see on vara. Passiva, see on kohustused ja omakapital.

AKTIVA = PASSIVA
VARAD = KOHUSTUSED + OMAKAPITAL

Muutused bilansis

Kui ettevõte teeb kasvõi ühe majandustehingu on loogika lihtne – teed tehingu, ja bilanss muutub. Teoreetikud on kirjeldanud selliseid muutusi bilansikirjete muutumistena. Võimalikke bilansiväärtuste muutusi saab kirjeldada neljas variandis.

Aktiva ja passiva suurenevad samaväärses summas. Ehk – suureneb aktiva ja suureneb passiva, seega mõlemad pooled. Ja kuna tehing kuulub kajastamisele alati nii deebetis kui kreeditis, ongi muutus nii aktivas kui passivas.
  • Hea ja loogiline näide selle kohta on näiteks pangast laenu saamine – saate raha, see suurendab panga saldot. Teiselt poolt aga suureneb kohustuse rida – tekib võlg panga ees ja täpselt samas suurusjärgus. Ühe laenutehinguga olete muutnud bilansi mõlemaid pooli suurenevalt võrdses osas.

Muutus bilansis on aktiva-sisene. Ehk – suureneb üks aktivakirje ja väheneb teine. Bilansimaht ei muutu, passivapool ja passivakontod tehingu kirjeldamisse kaasatud ei ole.
  • Võimalik on see tehingute puhul, kus seotud on käibe- ja põhivara, näiteks põhivara ost ilma maksetähtaega kasutamata. Siis suureneb aktiva põhivara osa tehingu väärtuse osas ja väheneb rahakirje (ei ole vahet, kas kassa või pank) täpselt samas osas. Siis ütlemegi, et muutus on aktiva-sisene.

Muutus bilansis on passiva-sisene. Ehk - suureneb üks passivakirje ja väheneb teine. Bilansimaht ei muutu, aktivapool ja aktivakontod tehingu kirjeldamisse kaasatud ei ole.
  • Võimalik on see tehingute juures, kus kaasatud on vaid passivakontod. Passivakontod on kas kohustuste või omakapitali kontod, tehing saab olla seotud kas neist mõlema või ainult ühe poolega. Jah, ka see on passivasisene muutus, kui näiteks osa pikaajalisest laenust suunatakse ümber lühiajaliseks laenuks, kui aeg käes. Kõik tingimused on täidetud – passivakontod on muutnud oma struktuuri, üks vähenemise, teine suurenemise suunas.

Samaväärses summas vähenevad nii aktiva kui passiva. Ehk – väheneb aktiva ja väheneb passiva, seega mõlemad pooled. Ja kuna tehing kuulub kajastamisele alati nii deebetis kui kreeditis, ongi muutus nii aktivas kui passivas, seekord siis ainult vähenemise poole.
  • Hea ja loogiline näide oleks laenu kohta. Kui enne võtsime laenu, siis nüüd maksame tagasi – maksate laenu tagasi,  raha jääb vähemaks, see vähendab panga saldot. Teiselt poolt aga väheneb ka kohustuse rida – võlg panga ees kaob, täpselt samas suurusjärgus ning väheneb kogu bilansi passivapool. Ühe laenu tagasimaksega olete muutnud bilansi mõlemaid pooli vähenevas suunas ja võrdses osas.

Kasumiaruanne

Kasumit taotleva äriühingu eesmärgiks on planeerida oma majandustegevus nii, et sissetulekud kaupade ja teenuste müügist oleksid suuremad kui tootmiseks (või soetamiseks) minevad kulud. Kui tulud ületavad kulud, siis teenib firma kasumit. Kui tulud on kuludest väiksemad, töötab firma kahjumiga.

Kasumiaruannet, õigemini öeldes, selle kasutatavat skeemi võib raamatupidaja ise valida. Skeemid on kirjeldatud seaduse lisades. Valik langetatakse tavaliselt ettevõtte tegevusprofiili silmas pidades, sest mingisugust vahet lõpptulemuse saavutamisel ei ole, number tuleb ikka seesama.

Kasumiaruanne kajastab ühe perioodi tulusid ja kulusid. Tulud eraldi – põhitegevuse tulud ühel real, muud tulud mujal; kulud – kaupade ja üldkulude eraldi arvestus. Kuhu ja kuidas tehingu kirjeldusi paigutada, selle on määranud ära juba eelnevalt koostatud sise-eeskiri ja kontoplaan.

Kasumiaruande kontodele kuuluvad registreerimisele kõik majandustehingud, mis on seotud kas tulu või kuluga. Töötasud ja maksud, elektriarved ja rendid, pastakad ja paberid, vahetustegevuse kaudu saadud müügihind ning erinevad finantstegevusega seotud tehingud.

Tuludest lahutatakse lihtsa aritmeetikaga kulud, toimetatakse sama süsteemi alusel ka finantstulude- ja kuludega ja saadaksegi kasumiaruande lõpptulemus – kas kasum või kahjum.

Kasumiaruandesse ära palun suuna tehinguid, mis on ei ole seotud perioodiga. Ettemakstud reklaamiarve jääb bilanssi seniks, kui on lepingujärgne aeg (vaatame kalendrit ja arvutame) ettemakstud kulu suunata päriskuluks.

KONTOD

Konto iseloomustamine

Äriühingus on majandustehing sooritatud, algdokument kõigi oma kohustuslike rekvisiitidega jõudnud raamatupidaja juurde ja edasi? Edasi võtab algaja raamatupidaja lahti oma ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjad, uurib toimunud tehingu sisu, kontrollib oma mõtet ja asub koostama lausendit. Aga lausendist hiljem, esialgu räägime kontodest.

Näide:
Ilus tehing, panga arveldusarvel oleva raha kassasse toomine. Oletame, et juht käis ise pangas raha toomas ja sai sealt ka raha väljamakseorderi. Seesama order jääb tehingu toimumist kinnitama (kuigi tegelikult kinnitab tehingut ka panga väljavõte) ja on meie jaoks algdokument. Mõeldes läbi tehingu sisu – raha liikumine panga arveldusarvelt kassasse – võib olla kindel, et tegemist tuleb kahe kontoga, kontoga Pank ja kontoga Kassa. Mõlemad kontod kuuluvad bilansi aktivakontode hulka rahakirjele, nende lõppsaldo peab olema deebetis.

Mis on konto puhul oluline, on konto põhitunnused. Konto tunnused on lihtsad, mõtle kasvõi bilansi peale hetkeks. Seega, jäta meelde,

kontol on kaks poolt - deebet ja kreedit.

Konto parem pool on kreedit ja konto vasak pool on deebet. Mõlemad pooled peavad olema kajastatud

Kui on konto Kassa, siis on sellel kontol deebet ja kreedit.
Kontole omistatakse nimetus ja number, aga ka algjääk, lõppjääk ning käive nende kahe vahel. Iga konto kuulub omaette kontoklassi, nii et klassimääratlus on samuti vajalik.

Sellist konto saldo määramist nimetatakse kontode liigitamiseks (või klassideks). Kontoklass määratakse igale kontole tulenevalt vajadusest suunata konto saldo kas deebetisse või kreeditisse.

Millised saavad klassid olla? Need saavad olla kas varaklass; kohustuste klass; omakapitali klass ja tuluklass. Kontode perekond on laiem kui klassimääratlus ehk need neli klassi.

Päris raamatupidamisarvestuses on olemas aktivakontod, passivakontod, aktiva-passivakontod, kontraaktivakontod, kontrapassivakontod ja tulemuskontod. Konto liigitamine käib ikka endiselt, arvestatakse poolt, kuhu saldo suunata. Kuid mida tähendab see müstiline kontra seal ees..

Aktivakonto - kogutakse kokku kõik andmed vara jääkide ja liikumiste kohta.

Aktivakonto algsaldo on deebetis ja lõppsaldo samuti deebetis.

Passivakonto - kogutakse andmeid kapitali üksikute liikide ja nende muutuste kohta.

Passivakonto alg- ja lõppsaldo asuvad kreeditis.

Aktiva-passivakonto – arvestuskonto, kus pole oluline, kas saldo on deebetis või kreeditis.

Siin ei ole oluline, millisel konto poolel on saldo, mõlemad saldosuunad on õiged. Praktikas sobib selline kontoliik näiteks mõne partnersuhte arvelduste üle arvepidamisteks, kellele mõnikord olete võlgu teie, mõnikord partner. Siis tulebki kontoplaanis ja raamatupidamisprogrammis (kui vaja) märkida kahesuunalise konto liik.

Kontraaktivakonto reguleerib mingi kindla aktivakonto jääki, kuid on passivakonto iseloomuga. Kasutada saab seda põhivara kulumi- ehk amortisatsiooniarvestuseks. Paraku on niimoodi seatud, et kui ettevõttel on põhivara, siis tuleb sellelt põhivaralt arvestada ka amortisatsiooni. Siin sobibki kasutada kontraaktivakontot, sest amortisatsioon on kulu, kuid samas on vaja amortisatsiooni kajastada passivakontol. Bilansis nõutakse selle summa esitamist aktivas, põhivarade hulgas ja loomulikult jääkmaksumuses.

Kontrapassivakonto – kasutatakse, kui tekib vajadus reguleerida bilansi passiva poolt miinuskandega passivakonto iseloomuga aktivakonto saldot.

Tulemuskonto - konto, millel selguv äriühingu kasumi- või kahju. Tulemuskonto on ainus alg- ja lõppsaldota konto, sest majandustegevuse tulemus, milline ta siis ka ei oleks, kantakse hiljem kontole "Aruandeaasta kasum (kahjum)". Sellist ümberkannet nimetatakse ka konto sulgemiseks. Järgmise perioodi lõpus avatakse ja suletakse tulemuskonto uuesti.

Korrespondeeruvateks kontodeks nimetatakse tehingu kirjendamisel kasutuselevõetud kontosid.

KIRJENDAMINE

Raamatupidamiskirjend

Kirjendamine (konteerimine) kujutab endast majandustehingu iseloomustamist vähemalt kahel erineval teineteisega seotud kontol, järgides printsiipi deebet = kreedit. RPS § 6 Majandustehingute dokumenteerimine ja kirjendamine, nõuab kõikide toimunud majandustehingute dokumenteerimist ja kirjendamist.

Kirjendamine ehk raamatupidamislausendite koostamine vormistab tehingu aruandluse jaoks ning lausendi lisamine raamatupidamisregistrisse tähendab ettevõtte arvestussüsteemi info lisamist. Mis tähendab siis seda, et kui on toimunud tehing, näiteks raha pangast kassasse toomine, siis seotud kontod (see oli kontode korrespondeerumine) vormistatakse ümber lausendiks (raamatupidamiskirjendiks) ja lausend lisatakse raamatupidamisarvetuse registrisse (näiteks pearaamatusse)

Iga majandustehing põhjustab muudatusi vähemalt kahel bilansikirjel, suurendades või vähendades neid.

Seadus sätestab, et raamatupidamiskirjend peab sisaldama järgmisi andmeid:
  • majandustehingu kuupäev;
  • raamatupidamiskirjendi järjekorranumber;
  • debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad;
  • majandustehingu lühikirjeldus ning
  • algdokumendi (või koonddokumendi) nimetus ja number
(kasutatud portaalist www.rmp.ee materjali
"Majandusarvestuse õpik algajale"
Autor Piret Linnasmägi)